Veski-blogi

heeder  (UduElmari pildi-blogi)

 

 

 

 

 

☼          ☼          ☼          ☼          ☼          ☼         ☼          ☼          ☼          ☼          ☼          ☼           ☼          ☼

 

 


 

Pildirida Vabaõhumuuseumis asuvatest veskitest

 

ehk mida 2012 aasta Leivapäeval näha ja kuulda oli.         (sügis 2012)

 

 

 

Põllutöö ja higi; vili ja veskid; leib ja elu - kõik need asjad on tihedalt ja põhjuslikult omavahel seotud ja sõltuvuses.

Need seosed saavad ilmekat kajastamist juba mitmendat aastat järjepanu Eesti Vabaõhumuuseumis läbiviidavatel Leivapäevadel.

 

flaier    Muuseumi kaart    kutse     Sutlepa kabel    Õpetaja Toomas Paul

 
Leivapäev sai sümboolse alguse Sutlepa kabelis  Kell 11.30 Leiva õnnistamisega.
Teenistuse viis läbi õpetaja Toomas Paul -  humanist, kirjanik ja kirikumees.
Sõna võtsid ka Vabaõhumuuseumi direktriss Merike Lang ja  Leivaliidu tegevdirektor Raivo Vilbaste.

 

Selle aasta Leivapäeval tegi väga tugeva etteaste Seidla veski.

Nagu allpool fotodelt nähtub, olid tubliks toeks ka Seidla mõisa tsunfti noored ja vanad.

 

Seidla veski Seidla toodang Seidla mõis Tsunfti noored

 

Põhiekspositsiooniks oli "hõivatud" Kalma tuulik. Lisaks sai veski hoovil veskimängu mängida/õppida ja rahvatantsu vahtida.

 

Kalma tuulik Veskimäng mänguväli tantsjatrall

 

 

 

Väikese ülevaate vabaõhumuuseumis leiduvatest veskitest ja sellest mis seal ümber toimus saab alloleva pildi-lingi kaudu:

 

 Veskid muuseumis

 

 

 

 

 

 

Peaaegu veskitest ja mis enne veskisse jõudmist sündima peab, sellest on pisut pilte allpool:

 

 Masindamine

 

 

 

 

 

 

Leivapäeva populaarseim osa oli kindlasti laat. Meeleolupilte laadplatsilt saab vaadata siit:

 

Laadaplatsilt

 

 

 

 

 


 


 

 


 

 

Leivapäeva lõpp-akordina sai nähtud ka esmakordselt elus täisfunktsionaalset töötavat viljapeksumasinat.

Tavalise fotokaga videona jäädvustatuna näeb asi välja nii (4 min):                                                                                                                                                                                                                       Ja lõpuks siis tagasi koju:

                Tagasi koju 

 

 Vaheriba-Järgmine

 

 

 


 

 

 

 ☼          ☼          ☼          ☼          ☼          ☼         ☼          ☼          ☼          ☼          ☼          ☼           ☼          ☼

 

 

 

 

 

Pedeli pardipoeg murdis selja

 

ehk lugu sellest, kuidas 38 minutit internetis tuhlanuna teha jutt sellisest veskist, millest ma ei teadnud enne mitte midagi, kuigi olin Temast sadu kordi mööda käinud.   (veebruar 2011)

 

 

 

Talvise suusasõbraliku ja lumerohke Eestimaa kurb veskiuuudis tuli Valga linna kõige järsema suusanõlva – Pudrumäe – jalamilt , Puraküla ja Valga linna kunagise piirijõe, Pedeli, äärest. Nimelt andis ajaleht Valgamaalane netis lühiteate, et Ramsi veski katus varises kokku (http://www.valgamaalane.ee/?id=375189).


 Foto: Arvo Meeks / Valgamaalane                                                                       

Ajaloolise hoone katus varises kokku Valgamaalane

20.01.2011 12:20

 Valgas 19. sajandil Pedeli jõe äärde ehitatud Ramsi veski katus varises ööl vastu neljapäeva kokku.

Purunenud katuseosad ja hoone kivimüüri murdunud tükid kukkusid veskihoone kõrval kulgevale kõnniteele. Hoone on endiselt varinguohtlik ja seepärast on ümbrus piiratud lintidega. Nii jalakäijatel kui ka autojuhtidel tasub hoonest möödumisel olla ettevaatlik.
Veel eile oli hoone katus terve. Katuse kokkuvarisemist soodustasid nii kuhjunud lumi kui amortiseerunud kandekonstruktsioonid.

 

Pisut pikemalt saame sellest lugeda ERRi uudistest: http://uudised.err.ee/

 

 

 

 

 

Valgas varises lume all sisse ajaloolise veski katus

20.01.2011 22:40  Ragnar Kond


Eesti-Läti piiril Valgas varises lume raskuse all sisse 18. sajandist pärit Ramsi veski katus; muinsuskaitsetöötajate hinnangul on varisemisohtlikku hoonet võimalik veel päästa, ehkki omanik pole sellele juba aastaid otstarvet leidnud.


Pedeli jõe ääres otse kahe riigi piiril asuv Ramsi veski näeb praegu sümbolehitise asemel väga nukker välja – tõenäoline, et lisaks lumele mõjutasid katuse sissevajumist ka pehkinud talad, vahendas “Aktuaalne kaamera”.


Muinsuskaitsjad ja Valga linnavalitsuse töötajad püüdsid täna kätte saada hoone omanikke, kuid nad ei viibi praegu Eestis. “Valga linnale on see hoone nagu maamärk. Ühel pool on Eesti, teisel Läti. Nii et see on ikka väga oluline. Kuigi aastasadade jooksul on seda hoonet mitu korda ümber muudetud,” rääkis Muinsuskaitseameti Valgamaa vaneminspektor Mari-Liis Paris. Hoone on olnud paljude omanike käes, korduvalt ümber ehitatud, mõju on avaldanud üleujutused. Eelmisel aastal otsustas muinsuskaitse eraldada raha, et ajalooline Ramsi veski sissevarisemisest päästa. “Praegu on ta olnud ühe pere käes. Õiget funktsiooni me ei tea, mis nad siin tahavad teha. Meil on ka olnud arusaamatusi hoone käekäigu pärast. Aga eelmisel aastal me toetasime omanikke 60 000 krooniga, et hoone avariiohust päästa. Ja hoone on avariiohust päästetud. Omanike omaosalus oli ka üle 60 000 krooni,” ütles Paris. Üks hooneosa sai uue seina, toestati kogu maja ja vahelae konstruktsioone. Kuid nagu täna näha võib, ainult sellest ei piisanud. Muinsuskaitsejate arvates vajaks Ramsi veski suuri investeeringuid, et kujundada hoone ümber rahvusvaheliseks turismikeskuseks. Kas aga praegustel omanikel jätkub selleks tahtmist ja raha, on seni olnud ebaselge.

 

Oma häbiks ja üllatuseks pean tunnitama, et selle „inetu pardipoja,” nähtamatuse tasemini tähelepandamatu, halli ja igava maja kuulumine muinsuskaitse objektide hulka oli mulle kui Valgamaa patrioodile uudis suurte UUH! tähtedega.

 

Aga vaatame, mida muinsuskaitsjad meile teadmiseks üles riputanud on:  http://register.muinas.ee/

 

Linna üks vanemaid hooneid. Piirilinna omaaegne tähtis tööstushoone. Vesiveskit on mainitud juba 1769 a. pärinevas dokumendis. Kivist veskihoone pärineb oletatavasti 1850a. 20.s. alguses paigaldati veskile veeturbiin. Vahetult enne sõda ja sõja ajal hoone põles. Töö seiskus 1950. a.

Suur, massiivne, tänavafassaadis 1-korruseline, hoovi poolt soklikorrusega, krohvitud kivihoone. Kaetud kõrge viilkatusega (algselt poolkelp). Üldine seisukord on halb. Katus kaetud eterniidiga ja kohati laseb läbi. Fassaadil kahjustused, räästarennide ja vihmaveetorude osaline puudumine. Siseruumides on tehtud ümberehitusi. Hoone vajab hooldusremonti ja heakorrastamist.

Avarii-remont 08.2010: (maakividest sokkel ja tellistest välissein, kaev) 60 000 krooni. Lisafinantseerimine: omanik 60 082 krooni.

Muinsuskaitse nõunik, Riina Pau

 

Refereerides sündmust kommenteerinud inimeste juttu tekib küsimus, mis teeb ühest hoonest muinsuse?

 

„Kus seal see ajalugu siis on? Millise ajaloost tuntud sündmuse või isikuga see seotud on? Kas selle sara juures oli kasutatud harukordseid konstruktsioone või arhitektuuriliselt erandlikke lahendusi või “voolusid?
Ega sajand või poolteist vana ehitis kohe niisama ajalooliseks muutu. Arusaadav oleks see siis kui ehitis oleks olnud algupäraselt säilinud nii umbes “rootsiajast” või vanemast perioodist. Kui ikka varemeid kelllelegi vaja ei ole siis tulebki nad lammutada, et need inimesele ohtlikuks ei saaks ja silma ei riivaks.
Võib-olla tuleks see sara niimoodi edasi säilitadagi ja hoida seda mälestusmärgina mädanemisele ja lagunemisele ja sellisel põhjusel ka turismimarsruutidesse kirja panna? Ah!!”


Tõepoolest, see „Pedeli inetu pardipoeg” on madal maadligi ehitis. Silikaadiga parandatud, tellistest laotud seinad on olnud kunagi kolhoosilauda-valge-lubjakihiga kaetud, hiljem nõukogude-aegse luuaga loobitud pritskrohvilaadse ollusega kohati üle määritud.

Hall suur eterniidist katusepind röövib hoonelt igasuguse isikupära.

 

 

                      Foto 1                                               Foto 2                                           Foto 3                     Ramsi veski . August 2009. Fotod: R. Vahtre

 

Loodus, ajalugu ja lätlased pole selle veski suured sõbrad kunagi olnud.

Kuna Eesti-Läti piiri kujunemist on alati suunanud juhused, inglise kindralid, poola panid ja saksa ordurüütlid, on tänapäevaks kujunenud olukord selline, kus Ramsi veski asub Eestimaal, pais ja järv on aga lätlaste käes.

Võimalik, et see fakt teebki sellest objektist muinsusväärtuse  :)

 

2009. a suvel uputasid lätlased Ramsi veski paisu oma ülesvoolu olevate paisude allalaskmisega ja sellega kaasnenud setete- ja rämpsu-vooga. Tekkinud riikidevahelist mikrokonflikti kommenteeriti ka ETV "Aktuaalses kaameras":

«…Kui Eesti seadusi vaadata, oleks Läti pidanud meid teavitama ja kooskõlastust oleks pidanud menetlema, sest tegemist on ikkagi vee erikasutusjuhtumiga,» ütles Valgamaa keskkonnakeskuse juhataja Riho Karu «Aktuaalsele kaamerale».

 

Ülevaate asjade käigust võib saaada järgnevatelt linkidelt :

 

www.valgamaalane.ee      

 

uudised.err.ee      

 

www.postimees.ee     

 

valgamaalane.ee-2

 

 

Läti muda, Pedeli vesi, Läti pais, Valga tänav, R. Vahtre foto  >>>>>>>

August 2009. 

 

 

 

 

 

 

 

1978. aasta suvelõpu Edela-Eesti suured vihmasajud, mis vist pooled pärastsõja-aegse ehitusmetoodikaga renoveeritud veskipaisud siinkandis ära viisid, paisutasid ka Ramsi paisjärve nii suureks, et paisukeha järgi andis ja järv maha jooksis. Üks pealtnäinu meenutab:

„…Veskijärve tammi murdis suurte vihmadega läbi, lätlased panid oma paisule autokraana ja tõstsid väravad välja… Ramsi sillalt pani linnaliini buss viimasena üle kui vett oli tee peal ca 30 cm. Pootshaakidega veevärgimehed said mõne varjalaua kätte aga nii ta läks. Vesi lahmas üle tee veskimaja keldriaknast sisse ja valvuritädi käis tabalukk pihus: mul pole täna midagi valvata. Õue peal seisnud TA-6 kauplusbussidest voolas vesi vulinal läbi.”

 

Läks kaks suve, enne kui teetamm ja sild jälle taastatud sai ning liiklus Pärna puiesteelt jälle Tartu mnt kaudu linna lubati.

 

Praeguste omanike kätte (kelle kohta kurjad keeled sahistavad, et nad oma kultuuri- ja keeletausta tõttu ka muinsuse tegelikku väärtust mõista ei suuda) sattus „veski”  Valga Tarbijate Ühistu kollapsiga kaasnenud pankroti-vara müügiga. Jutumärgid veski ümber viitavad sellele, et enne päris tühjalt seisma jäämist oli see hoone aastakümneid kasutusel lihtsalt ETKVL-i laohoonena.

 

 

 Ramsi veski 80-ndatel. Veski hoovis ETKVLi kaubaautod . Foto: A.Juske

 Vaade Pudrumäelt Ramsi (Rampe) veskile 20.saj algul. Foto A.J.Kurg

 Pedeli ülalpool paisu, Lugazi kirik ja kõrts. („Vana Valga: ehitised ja inimesed” 2006)

 

 

Enne sõda tehtud inventuuri uurides võib arvata , et Ramsi veski Valgamaal suhteliselt võimsate hulka võis arvata, sest seal andmete sees tammi kõrguseks 3 meetrit märgitud on ja vee vooluhulgaks lausa 1065 liitrit/sekundis pandud ning jõuvõimsuseks 26 kW kirjas.

 

19. sajandil ja ka varem tunti seda veskit Luke (läti: Lugazi; saksa: Luhde) veski nime all, saades nime oma kunagiselt emamõisalt (ja tema omanikult Clawes von der Lude`lt), mis asus umbes praeguse läti Valka keskuses.

 

Peeter Tamberg jutustab:

Tulin Valka 1855 aastal. Linn oli siis väikene. Viimane maja oli siis praegune Vabaduse tn 11 ja sealt otsekohe põld. Kuperjanovi tn, kus praegu kool, oli enne sõjaväekasarmu ning selle taga jällegi põld. Ramsi veski taga oli Purakõrts – see oli viimane maja sealpool linnaosas. Aia uulitsas oli ainult üks maja, Uues uulitsas oli umbes 10 maja, muidu oli kõik põllu all. Linn laius peaasjalikult raudtee ehitamise aegu ja tõttu. Iga kodanik, kellel maja oli, anti linna poolt ka hea tükikene maad, suurust ei mäleta.

 

Kõrtse oli Ramsi veski lähistel palju, sest siinkandis puutusid nurka pidi kokku mitme mõisa piirid ja neil kõigil oli huvi veskiliste ooteaega viinamüügiga sisustada.

1850. aasta kaardi väljalõikelt leiame ühe kiriku, ühe veski ja viis kõrtsi. Kõige ülal – Purakõrts (Borisovskaja kortshma).

 

 

 

 

Valga linna maade läänepiir jooksis aastasadu Konnaoja-Pedeli joonel (ülemisel kaardil roosa värviga koloreeritud ala) ja seega on veski ikka kuulunud erinevate mõisate koosseisu, mitte linnale:  Lugazi (Luhde);     Burgas (Borrishof);      Paju (Luhde Grosshof);      Härgmäe (Ermis) [Ergeme].

Seepärast on täiesti võimalik, et Valga linna enda veski on kunagi olnud linna tollasel idapiiril, Pipraojal, paisjärve asukohaga umbes praeguse keskstaadioni aladel.

 

 

  

Kaart aastast 1683.  Punase noolega on viidatud veskitele.                                                                     Paisjärv ja veskihoone Pipraojal  1870. aasta kaardil.

 

 

 

20.saj alguse linnavalitsuse protokollist loeme:

„Rajada park kahele poole vahutavalt voolavat Piprajõge ning liita sellega ka Vidrike ja Osuli mõisa pargid.”

Kas vee pani vahutama oja järsk lang praeguse haigla kohal või tollase viadukti ja saviaukudelt ning heinamaadelt kogutud suur vooluhulk ?  Vaevalt.

Ilmselt oli ikka probleemiks pesuköökide ja peldikute rohkus Kuperjanovi ja Kungla suure kaldega kruntidel.

 

 

Ka  Valga lähiümbruses on läbi ajaloo olnud veskeid  rohkesti: Paju tuulik Paju mõisa lähistel, Jaanikese veski - Veskiojal, praeguse motokeskuse alal;  Ramsi, Alezi, Pedele – Pedeli jõel; Raavitsa – Rautina ojal; võimalik , et lühikest aega ka Osoli ojal Tambres .


Allpool lõige Mellini atlasest 1796. a.



 

                          

 

 

                                       Kaks aastat hiljem, 2013 kevadel...

 

 

...loeme Valgamaalasest uudise, et Valga linnavolikogu istungi päevakorras oli kõne all ajaloolise väärtusega Ramsi veski olukord.

Linnavalitsuse korraldusega määrati eelmise aasta veebruaris veski omanikule aastane tähtaeg hoone kordategemiseks.

Omanik pole oma kohustusi täitnud ning linnavalitsus plaanib alustada sundvõõrandamise eeltöödega, milleks tänane volikogu ka nõusoleku andis.

  

Vaheriba-Järgmine

 

           ☼          ☼          ☼          ☼          ☼         ☼          ☼          ☼          ☼          ☼          ☼           ☼          ☼     

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jõgede äravoolu reguleerimine ja kasutamine

H.A. Velner

Foto E.Riig; ajaleht Sakala

 

          

 

   Eesti jõed on enamikus lühikesed (alla 100 km), väikese langu ja valgalaga, ebaühtlase aastasisese äravooluga,

madalvee perioodil veevaesed. A.H. Velner by SakalaErandiks on ainult Põhja-Eesti jõgede pankranniku läbimurde alad ning Peipsi järve poolt reguleeritav Narva jõgi. Hüdroloogilisi vaatlusi on Eestis alustatud juba 1867 a. Tartus Suur-Emajõel, kuid seire andmeid alates 1902 a. Narva jõel Vasknarvas. Süstemaatilised vaatlused ligi 50 jõel said aga alguse 1922 a. Eesti Sisevete uurimise Büroo asutamisega (A. Velner). Seetõttu on vaatlusread kuni 100 aastased ning väikejõgede hüdroloogiline seire üks täielikumaid Euroopas. Statistiliselt on tõestatud, et veevaesed ja veerikkad aastad vahelduvad periooditi põhjustades jõgede kuivamist ning üleujutusi. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmetel on vaadeldud 100 a. vaatlusperioodi kestel olnud 13 erakordselt veevaest aastat, seega keskmiselt iga kaheksas aasta. Kuid viimasel dekaadil on veevaeseid aastaid, kus jõed on jõudnud kuivamispiiri lähedale olnud kaks korda sagedamini (1996, 1999, 2002), kusjuures 1996 a. oli ajalooliselt eriti veevaene. Aastasiseselt veevaesed perioodid esinevad suvel (juuli-august) ning talvel (jaanuar-märts), mil väikejõed külmusid kohati põhjani tekitades olulist kahju elustikule. Jõgede äravoolu aastasisene jaotuse (ebaühtluse) süvenemise põhjusteks XX saj. jooksul on kliima soojenemine (J. Jaagus jt.) ning arvestataval määral suuremahuliste maaparandustööde tõttu XX saj. teisel poolel, mis suurendas äravoolu ligi 0,5% iga kuivendatud maa % kohta ning lühendas kevadist suurvee perioodi, suurendades samal ajal tema intensiivsust. Kuna suurvesi kestab lühemat aega ei jõua vesi maasse imbuda, pindmine äravool suureneb ja põhjavesi saab vähem täiendust, mis põhjustab suviste veevaeste perioodide pikenemist.

    Olukorda aitaks parandada jõgede vooluhulkade reguleerimine veehoidlate abil, mis püüaks kinni (vähemalt osaliselt) kevadise suurveevalli ning säilitaks veevaestel perioodil eluvõimalusi kaladele ja põhjaloomastikule. Ennesõjaaegsel perioodil (enne 1940 a.) oli Eestis ligi 750 veskipaisu-veehoidlat, mis aitasid reguleerida jõgede looduslikku äravoolu. 1993 a. oli töökorras paisjärvi alles jäänud ainult 53 ning taastamiskõlblikke on kuni 200. Kui arvestada, et meie valdavalt väikese langusega jõgede puhul on veski paisutuskõrgus enamikus kuni 2 ÷3 m (harva kuni 6 m), siis veskipaisu poolt tekitatud paisutuse pikkuseks ülesvoolu võib lugeda 1 kuni 1,5 km. Seega ligi 700 veehoidla hävimisega oleme kaotanud ligi 1000 km põuakindlat vooluvett. Lisaks äravoolu reguleerimisele vähenevad kevadise jäämineku poolt tekitatavad kahjustused. Paisjärvedesse settib hõljum, paraneb vee kvaliteet, eriti vee aereerimise tõttu paisul. Oluline on ka paisjärvede mõju põhjavee taseme säilitamisel ja veevarude täiendamisel ümbruskonna kaevudes.Veskipaisude taastamine võib mõjuda kalavarudele, erinevalt olenevalt sellest kas me räägime siirde ehk paiksetest kalaliikidest. Siirdekalade puhul on paisud takistuseks nende rändel kudealadele ning paisutusveepinna ebaõige valiku puhul veskipaisul võivad kudekohad olla ohustatud (uputatud), mida tuleb kindlasti vältida. Kalade rände tagamiseks veskipaisudel oluliste lõheliste ja karplaste kudemisaladel tuleb arvestada Eesti Vabariigi seadusandlike aktidega (keskkonnaministri 14.veebruari 1996.a.määruse nr.10 juurde) ning välja ehitada kalapääsud. Väikeste veskipaisude puhul survekõrgusega kuni 2 m avati kevadise suurvee ajal, kuhu üldjuhul langeb ka siirdekalade ränne, paisu varjad. Veevaestel perioodidel, kui väikejõed kohati kuivavad on võimalik suurendada vooluhulka sanitaarvooluhulga läbivooluga paisjärvest ning vältida kudekohtade hävimist tekkivates seisva vee lompides.Paiksete kalaliikide kalavarud paisjärvedes aga suurenevad. Selle kohta on tõendeid ennesõjaaegsest perioodist näiteks Piusa ja Võhandu jõgedel (Võru Koduloomuuseum, 1974), paranevad oluliselt harrastuskalastajate püügitingimused.Äravoolu reguleerimine veehoidlate abil aitab ühtlasi kindlustada kärestikuliste looduslikult kaunite jõelõikude läbivoolu ka kuivadel perioodidel, mis muidu kuivavad (näit. Põhja-Eesti pankranniku läbimurdel ( Keila-Joa jt.).Ei saa aga toetada mõningate bioloogide-kalateadlaste seisukohti, mis peavad vajalikuks veskipaisude likvideerimist-lõhkumist, mis pidavat taastama jõgede looduslikku olukorda. Näitena on välja pakutud Saesaare paisu-veehoidlat Ahja jõel, mis rajati aastakümneid tagasi Taevaskoja kärestikulisel lõigul. Sealjuures ei arvestata asjaoluga, et veehoidla likvideerimisel paljastub risustatud jõesängi põhi–kaldad, mille ökosüsteemi taastumine on väga pikaajaline ning kasu teost enam kui problemaatiline. Kahju aga oleks otseselt nähtav kuna Saesaare olemasolev veehoidla on oluline rekreatsiooni, turismi huvides (laevasõit) ning veeenergia tootmiseks.

Ülaltoodud seisukohad (väljendatud hüdrobioloogide poolt) on põhjendatud liigi ja biotoobikaitse vajadusest, mis aga moodustavad ainult 20-30% looduskaitsest (maastikuökoloog K.Sepp, “Maaleht” 27.12.02). Maastik kui keskkond jääb aga vaatamata, kuigi maastikuhoid kui kultuuriline identiteet külamaastikus peaks olema vajalike keskkonnameetmete aluseks. Vesiveskid ning nendega kaasnev mikrostruktuur on Euroopa Maastike Konventsiooni oluline osa. Eesti valitsusarutused ei ole siiani sellega liitumise vajalikkust isegi arutatud, küll aga on ühinetud linnu-loodusdirektiividega st. liigi ja biotoobi tasandil.

Jõgede äravoolu reguleerimine veehoidlatega aitab oluliselt parandada rekreatsiooni-puhkuse võimalusi ning soodustab loodusturismi arengut. Veehoidlad on ühtlasi hinnalisteks vee reservuaarideks nii joogivee, kastmisvee allikatena, kui ka kohaliku strateegilise veevaruna.

Olemasolevate vesiveskite taastamise efektiivsus oleneb säilinud hüdrotehniliste ehituste seisukorrast ning nende asukohast loodusmaastikul ning nõuab juriidilise või füüsilise isiku huvitatust projekti vastu. Tuleks arvestada 1 ha veehoidla rajamise/taastamise maksumuseks ~ 100 tuhat EEK, mistõttu erakapitali kasutamine eeldab veevarude kasutamise tulukust. Veeenergia kasutamine taastatavatel veskitel selleks mootoriks ongi, mis annab omanikule tulu elektrienergia müügist kapitali tasuvusajaga kuni 6 ÷ 8 aastat).

Ülaltoodut arvestades võib hüdrotehniliste rajatiste renoveerimisega seotud positiivseid ja negatiivseid aspekte esitada tabelis 1.

Tabel 1

Positiivsed tegurid

Negatiivsed tegurid

Maastiku korrastamine, ehitiste renoveerimine

takistus kalade rändel kudemiskohtadesse (vajadusel kalapääsu rajamine)

jõevoolu reguleerimine ja vee kvaliteedi parandamine

biota võimalikud kahjustused

hüdroenergia tootmine

paisjärve ülemise ja alumise biefi reguleerimise vajadus (arvestada kudepaikadega, võimalikud üleujutused, minimaalse-sanitaar vooluhulga tagamine)

rekreatsiooni tingimuste parandamine

 

turismi soodustamine

 

põhjavee taseme hoidmine

 

kohaliku strateegilise varu kindlustamine (energia, vihmutusvesi jm.)

 

CO2 emissiooni vähendamine (0,5 tCO2/1MWh) (oluline hüdroenergia tootmisel võimsustega üle 100 KW)

 

Veehoidlate hüdrotehniliste ehitiste (k.a. vesiveskid) taastamise otstarbekust otsustagu omanikud võttes loomulikult arvesse litsentseeritud ekspertide poolt koostatud keskkonnahinnangut. Esitatud materjalide põhjal annab veeloa välja kohalik omavalitsus. Tunduvalt keerulisem on uute veehoidlate-hüdrotehniliste ehitiste rajamiseks loa saamine, sest puuduvad ajaloolised kogemused jõe režiimi muutmisel.

 

 

 

 

Jõgede veevarude hüdroenergeetiline kasutamine; hüdroenergeetilised varud Eestis

 
Eesti veejõudu  on esmakordselt hinnatud 1922 a. ning tulemused on avaldatud “Eesti hüdrograafia ülevaates (Aug. Velner). Jõgede katastrilisi võimsusi arvutas A.Velner lähtudes keskmistest jõe vooluhulkadest ning langudest Venemaa Sõjavägede Peastaabi topograafiliste kaartide alusel. 1936 a. A.Velner ja K.Hommik võtsid veeenergia hindamisel aluseks isopotentsiaalide meetodi, mille järgi vesikonna potentsiaalide energia määrati hüpsomeetriliste, vesikondade ja keskmise äravoolu moodulite kaartide alusel. 1948 a. T.Eipre hindas varusid võttes aluseks 50% tõenäosusega äravoolud, mis võrreldes eelmisega (Qk ) annavad mõnevõrra (kuni 20÷30%) madalamaid väärtusi. Samuti viidi läbi ekspeditsioonilisi uuringud võimalike survekõrguste korrigeerimiseks. T.Eipre järgi võiks Eestis välja ehitada üle 200 veejõujaama võimsusega üle 20 kW ning kuni 20 kW võimsusega taastada kuni 600 veskit. 1991 RPI “Eesti Maaparandusprojekt” analüüsis Eestis rajatud jõujaamu võimsusega üle 50 kW (kokku 25), millest “Eesti Energia” andmetel 1964 a. tegutses veel 19 [tabel 2, 3]. 1960-ndate aastatel lõpul peale Narva Soojuselektrijaama rajamist nende tegevus aga lõpetati majanduslike põhjustel. 1997 a. seoses alternatiivenergia varude kasutamise intensiivistamisega (EL strateegia kohaselt) koostas AS “Eesti Veejõud” koostöös Rootsi Konsultatsiooni firma “Drive-Tech International” AB ning Põhjamaade Projektfondi (NOPEF) algatusel Eesti suuremate veejõujaamade (v.a. Narva jõel) rajamise strateegilised alused, hinnates (15) HEJ rajamise tehnilisi ja majanduslikke võimalusi. (H.-A. Velner ja Ericsson, 1998). Aastatel 2000 kuni 2002 "Eesti Veejõud” AS koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga (A.Saks, H.A.Velner, M.Pärnapuu) teostas põhjalikud uuringud jõgedel eesmärgiga fikseerida vesiveskite seisukorda ning anda hinnang nende taastamise võimalustest arvestades elektrienergia kui keskkonnasõbraliku alternatiivenergia tootmisega. Eriti põhjalikud uuringud viidi läbi Kagu-Eesti ja Kesk-Eesti jõgedel (Peipsi alamvesikond) ning Soome lahte suubuvatel jõgedel (Viru alamvesikond).
Tabelis 2 on kokkuvõtvalt toodud Eesti jõgede hüdroenergeetilised varud erinevate autorite  hinnangul (v.a. Narva j.).

 

Tabel 2

Hinnangu

Võimsus turbiini võllil N=0,75x9,81 Qk [kw]

Tehniline võimsus generaatori võllil

Nt[kW] kui Q50%

Märkused

Autor

Aeg

Aug.Velner

1922

58 000

   

Aug.Velner

K.Hommik

1936

37 500

   

T.Eipre

1948

35 000

17 700

 

“Eesti Maaparandus-projekt”

1991*

 

7 300

 

“Eesti Veejõud”

1997**

 

20 000

Neist taastatav HEJ võimsus

~ 7000 kW

“Eesti Veejõud” Tallinna Tehnikaülikool

2002***

 

10 000

 

*vaadeldud 46 profiili

** HEJ võimsusega üle 50 kW; Raesaare (TTÜ) andmetel (1992) neist uusi HEJ ~ 10÷13 MW

*** Vesiveskid võimsusega alla

 

 

Eesti jõgede potentsiaalset tehnilist võimsust generaatori klemmidel võiks hinnata 30 MW keskmise aastase energiatoodanguga kuni 250 GWh/a, mis moodustab Eesti energiabilansist ~ 2 ÷ 2,5% (alternatiivenergia). Jõujaamade hajutatusest tingituna on veejõujaamade või veskite võimsused väikesed:

Kuni 40 kW 4%

40 kuni 100 kW 20%

100 kuni 500 kW 30%

üle 500 kW 10%

Peipsi järve alavesikonna ning Virumaa alamvesikonna jõgede potentsiaalse tehnilise võimsuse osa võib olla 1/3 kogu Eesti jõgede üldvõimsusest, st. ~ 10 MW ning elektrienergia toodang kuni 1%.

Narva veejõu kasutamiseks ehitati 1953 a. Narva HEJ võimsusega 125 MW derivatsioonikanaliga Ivangorodi poolsel kaldal survega 23,6 m. Jaam töötab praegu Loode piirkonna elektrivõrku tippkoormuse katjana ning on ühenduses “Eesti Energia” võrguga. Kuna Narva HEJ pais on madal (~ 5 m), siis uue HEJ rajamine Eesti poolsele kaldale ei annaks võrreldes olemasoleva jõujaamaga energiat ~20%. Kuna Narva jõgi on piiriõgi Eesti ja Vene Föderaal riigi vahel, siis jõe ressursside kasutamine nõuab 1920 a. Tartu Rahulepingu kohaselt vastaspoole nõusolekut. Suurema tõenäosusega on vastaspoole nõusolekut võimalik saada uue HEJ rajamiseks Narva jõe ülemjooksul, kus see ei mõjutaks oluliselt Narva HEJ tööd. Juba 1920-ndatel aastatel oli kaalumisel Omuti HEJ rajamine Narva jõe ülemjooksul Omuti küla piirkonnas kasutades ära Omuti kärestike tõttu tekkivat veepindade vahet kuni 6 m. HEJ võiks projekteerida ~ 2÷3 km derivatsioonikanaliga jõe Eesti poolsele kaldale, võimsusega kuni 25 MW, mis nõuaks aga madala ülevoolpaisu rajamist Narva jõele. Saadavad 50÷70 Gwh/a tasuks ära tehtavad kulutused kuni 8 aastaga. Alternatiivveeenergia summaarne toodang üldises Eesti energiabilansis kasvaks kuni 3÷4%-ni, mis oleks oluline panus EL energiadirektiivis pikas perspektiivis nõutud 15÷20% alternatiivenergia katmiseks.